Millist teleskoopi mul on vaja?

Taevas on palju objekte, mille näiv suurus ja heledus on väga erinevad. On teleskoope, millega me näeme ainult detaile objektidest ja on teleskoope, millega objektid paistavad imetillukesed ilma detaile eristamata. Lisaks on teleskoope, millega me  saame seda kõike vaadelda ja on teleskoope, millega me saame objekte kvaliteetselt pildistada ja filmida.

On teleskoope, mis sobivad kaasavõtmiseks reisile ja teleskoope, mis on mõeldud ainult observatooriumisse või vajavad ülesseadmisel kolme naabrimehe abi. Meie soovitame valida teleskoop lähtuvalt sellest, mida tahetakse vaadelda või pildistada. Sealjuures unustades kõik ebamugavused, kaasa arvatud teleskoobi kaal ja kõrge hind. Pole olemas universaalset teleskoopi kõige jaoks, nii nagu pole olemas tööriista, millega teha kõiki töid.

Kui on soov kvaliteetselt vaadelda kõiki objekte, mis taevas näha, siis soovitame osta vähemalt kolm teleskoopi ja lisaks binokkel. 

Samas iga teleskoop, kasvõi kõige väiksem ja soodsam, omab suurt väärtust, sest väikese ja lihtsalt transporditava teleskoobiga näeb samuti palju teatud suurusega objekte.

 

Meie soovitame valikujuhendit vastavalt sellele, kas soovitakse teleskoopi põhiliselt silmaga vaatlemiseks või pildistamiseks e. astrofotograafiaks.

 

Teleskoop vaatlemiseks

Vaatlemise puhul on  on teleskoobi juures kõige tähtsam apertuur – valgust koguva läätse või peegli läbimõõt. Suurema apertuuriga teleskoobiga on võimalik näha peenemaid detaile. Apertuur määrab ära  ka maksimaalse kasutatava suurenduse – maksimaalne kasulik suurendus on umbes 2 korda teleskoobi apertuuri diameeter millimeetrites – 100 mm apertuuriga teleskoobi korral siis 200x.

Nõrkade taevakehade nähtavus sõltub samuti teleskoobi läbimõõdust. 100 mm apertuuriga teleskoobiga võib näha mõndakümmet kauget galaktikat, 300 mm apertuur teeb nähtavaks sadu galaktikaid.

Tähtsuselt järgmine parameeter on teleskoobi fookuskaugus. Pikema fookuskaugusega teleskoop sobib paremini suure suurenduse kasutamiseks. Sellega kaasneb aga väiksem vaateväli ning väiksem heledus. Eredate objektide nagu Kuu, planeetide ning kaksiktähtede vaatlemiseks on selline teleskoop ideaalne. Lühikese fookuskaugusega teleskoop annab väiksema, kuid heledama kujutise ning suurema vaatevälja. Selline teleskoop sobib suuremate udukogude, heledamate galaktikate ning muutlike tähtede vaatlemiseks.

Teleskoobi fookuskaugust iseloomustatakse suhtelise avaga. Suhteline ava f/10 näitab, et teleskoobi fookuskaugus on 10 korda suurem apertuurist. 150-millimeetrise apertuuri korral seega 1,5 meetrit. Üldiselt on suhteline ava f/5 või suurem laia vaateväljaga teleskoopidel, tugevama suurenduse jaoks sobivad teleskoobid suhtelise avaga f/8 ja vähem. Mida suurem on suhteline ava, seda  väiksem on f number ja vastupidi!

Kui on soov vaadata nii Kuu kraatreid, Saturni rõngaid, Marsi polaarmütsi,  täheparvi, kui ka udukogusid ning heledamaid galaktikaid, tasub osta umbes 120-millimeetrise apertuuriga reflektor ehk peegelteleskoop või umbes 100 –millimeetrise apertuuriga refraktor ehk läätsteleskoop.  Silmas tuleb pidada ka suhtelist ava – enamjaolt kõigeks sobiv on suhteline ava f/8.

Et teleskoobiga midagi vaadata, on vaja lisaks teleskoobitorule ka okulaari. Teleskoobi peeglid või läätsed koguvad taevakehadelt tulevat valgust ning koondavad selle fookusesse. Fookuses tekkivat kujutist vaadatakse okulaariga -okulaar on nagu luup.  Suurema suurendusega okulaariga näeme väiksemaid detaile. Okulaarist tulenev suurendus sõltub selle okulaari fookuskaugusest – mida lühem on fookuskaugus, seda suurem on suurendus.

Teleskoobi  suurendus on võrdne teleskoobi fookuskauguse ja okulaari fookuskauguse jagatisega. Igal teleskoobil peaks olema paar erineva fookuskaugusega okulaari. Tavaliselt on ostetud teleskoobiga kaasas mitu kõige lihtsamat okulaari ja alustuseks piisab nendestki. Hea okulaar algajatele võib maksta 30-100 EUR, üldiselt on okulaarid seda kallimad, mida rohkem läätsi nad sisaldavad. Plössl-tüüpi okulaarid annavad suure vaatevälja ja võivad parandada lühikese fookuskaugusega teleskoobi moonutusi. Pika fookuskaugusega teleskoopidele sobivad ka lihtsamad ja odavamad okulaarid.

Teleskoobitoru ja okulaari kõrval on teleskoobi tähtsaim osa monteering. Monteering vabastab teleskoobi kasutaja teleskoobi hoidmisest. Juba väikeste suurenduste (üle 10x) korral on käte värin nii segav, et vaatlemine muutub väga raskeks.

Monteeringud jagatakse kõige üldisemalt kaheks: ekvatoriaalsed ja asimutaalsed.

Ekvatoriaalse monteeringu üks telgedest on samasuunaline Maa teljega – ta on suunatud täpselt taeva põhjapoolusele. Selle telje ümber pööreldes saab liigutada teleskoopi ida-lääne suunas, teine telg võimaldab liikumist põhja-lõuna suunas. Ekvatoriaalses monteeringus teleskoopi tuleb taevakehale järgi liigutada ainult ümber polaartelje pöörates. Tavaliseks on selleks olemas spetsiaalne kruvi või hoopis elektrimootor. Eriti hästi sobib see monteering suure suurendusega vaatlemiseks, lausa kohustuslik on ta aga taeva pildistamisel. Ekvatoriaalse monteeringu miinuseks on aeganõudev polaartelje paika sättimine ning teleskoobi tasakaalustamine. Pikkade säriaegadega taeva pildistamisel on ilma spetsiaalset gideerimist (ingl k.  autoguiding) – võimaldava lisakaamerata ja koos monteeringut juhtiva tarkvarata polaartelje õige asend määrava tähtsusega.

Asimutaalses monteeringus teleskoopi on võimalik liigutada vertikaalselt ja horisontaalselt. Planeetide vaatlemisel tuleb teleskoopi liigutada korraga nii vertikaal- kui horisontaalsuunas – see võib mõnele vaatlejale keeruline olla, aga mõni harjub sellega ruttu. Asimutaalsel monteeringul  teleskoobi töökorda seadmine võtab tavaliselt aega vaid paar minutit.

 

Teleskoop pildistamiseks

 

Kui soovime teha pika säriajaga pilti, siis peab teleskoobitoru asetsema tähistaeva näiva liikumisega kaasaliikuval monteeringul. Soodsaim variant selleks on ekvatoriaalne monteering , mis teleskoobitoru ja vastukaalu kanda ja polaarteljel liigutada jõuab.

Teleskoobitoru tuleb pildistamiseks valida lähtuvalt näha soovitava objekti näivast suurusest taevas. Seega esimeseks parameetriks teleskoobivalikul astrofotograafia eesmärgil on teleskoobi fookuskaugus.  Teine oluline parameeter teleskoobivalikul on teleskoobi nn. kiirus, mis väljendub ava ja fookuskauguse suhtena ehk f – na, mis tähendab meie jaoks, kas teleskoop on kiire või aeglane, ehk kui heledalt või tumedalt me vaadeldavat objekti näeme või kui pikka säriaega me pildistamiseks vajame.

Teleskoobi valguse kogumise võime, mis sõltub otseselt teleskoobi apertuurist ehk ava laiusest, on siinkohal tegur, mille määrab suuresti ära eelarve ja selle parameetri juures loomulikult suurem on parem, aga seda  ei saa öelda esmase ja ammugi mitte teise parameetri kohta – fookuskaugus ja suhteline ava.

Kindlasti peab peab pildistamiseks mõeldud teleskoop olema hea optikaga ja tagama kogu kaamera sensori ulatuses võimalikult moonutusvaba pildi. Mida  suurema suhtelise avaga e. kiirem teleskoop on, seda rohkem ta tekitab moonutusi pildis, mida nn. aeglasem ta on, seda moonutusvabam on pilt, kuid pimedam. Loomulikult on olemas erinevad korrektuurläätsed, mis siluvad nii välja kui ka näiteks suure avaga Newtoni peegelteleskoopidele omase tähtede komakujutise pildi servades, kuid lisalääts on alati valguse läbilaskevõimet vähendav, tolmukoguv, lisaraskust tekitav  ja eelkõige kallis element ning ei ole alati parim lahendus.

Kaamerana on mugav kasutada objektiivi vahetamist võimaldavat peegel- või hübriidkaamerat, samuti spetsiaalseid astrokaameraid, millel tihti on integreeritud sensori jahutus pikkade säriaegadega töötamisel. Enamasti pildistatakse peafookuses, kus kaamera ühendatakse teleskoobiga T-rõnga abil.

Fookuskauguse vähendamiseks näiteks suurte udukogude pildistamisel, millega samal ajal suureneb vaadeldav väli ja suhteline ava ehk f (pilt muutub heledamaks) ning tekib võimalus kasutada ka lühemat säriaega, kasutatakse vahel teleskoobi või objektiivi ja kaamera vahel reducerit valdavalt kuni 0,7x.

Fookuskauguse suurendamiseks näiteks eredate planeetide filmimisel või pildistamisel, millega vaadeldav väli just kahaneb ja ka eredus väheneb, kasutatakse tihti teleskoobi ja kaamera vahel Barlow läätse valdavalt kuni 2x suurendusega.

Väga pikki säriaegu taeva pildistamisel aitab saavutada gideerimine (ingl. k. autoguiding)– lisakaamerat, mis seadistatakse pildistatava objekti lähedal asuvat tähe liikumist jälgima koos monteeringu vigu parandava tarkvaraga kasutatakse kas pildistava teleskoobiga samas suunas vaatava väiksema teleskoobi-objektiivi fookuses, peafookuse servas või pildistava sensori servas.